Sooline palgalõhe on 10 aastaga vähenenud pea kaks korda
Statistikaamet avaldas täna andmed soolise palgalõhe kohta. Kui veel 10 aastat tagasi said naised 22,2% madalamat palka kui mehed, siis eelmise aastal oli palgalõhe suurus 12,2%. Tuleks kohe alguses selgeks teha, et nö puhas palgalõhe (ingl k raw wage gap) ei mööda spetsiifiliselt seda, et mehed ja naised saavad sama töö eest erinevat palka. Võetakse lihtsalt üle kõikide majandusharude keskmine meeste palk ja keskmine naiste palk ning arvutatakse erinevus. Selline palgalõhe ei arvesta inimeste haridustaset, vanust, ametit, ega sektorit, kus nad töötavad.
Üks üldine selgitus palgaerinevustele on sooline segmenteerumine sektorite lõikes. Naised on koondunud teatud sektoritesse, mehed teistesse. Näiteks hariduses on rohkem naisi, kui mäetööstuses (seal domineerivad mehed) või ka ehituses, kaevuritel on keskmised palgad oluliselt kõrgemad kui õpetajatel. Tekib palgalõhe.
Meditsiinis näeme teist fenomeni, naised on madalamates ametites (sanitarid, õed), mehi on rohkem arstide seas, eriti kui vaatame tippspetsialiste, näiteks kirurge.
Seda nimetatakse klaaslae fenomeniks. Ehk mingil hetkel tuleb naisel karjääriredelil lagi ette, kas näiteks sellepärast, et nad on veetnud mitu aastat lapsega kodus ja valinud karjääri asemel pereelu. Mehed seavad töökarjääri pigem esikohale. Ilmselt sarnane fenomen on ka finantssektoris, kus juhtivates ametites on rohkem mehi kui naisi. Juhid saavad ka kõrgemat palka. Finantssektoris saavad mehed Eestis keskmisel 23,6% kõrgemat palka kui naised. Samuti on ka ülikooli professorite seas rohkem mehi kui naisi (eriti loodusteadustes, inseneerias ja meditsiini valdkonnas), kuigi naisi siseneb kõrgharidusse oluliselt rohkem kui mehi.
Üks spetsiifiline probleem Eestis on see, et kui naine jääb lastega koju, on näiteks mitu aastat tööturult eemal ja kui ta läheb tagasi oma vanale töökohale, makstakse talle seda palka, mis ta sai enne lapsehoolduspuhkust. Kolleegid on samal ajal palgaga eest ära läinud. Siis võib küll tekkida olukord, kus sama töö eest makstakse inimestele erinevat palka.
Eestis tekkis korraks elav poliitiline debatt eelmisel nädalal kui majandusministri initsiatiivil otsustas valitsus, et EL palkade läbipaistvuse direktiiviga Eesti ei nõustu, vaid soovib selle edasilükkamist 2 aastat. Olen valitsusega nõus, et suurema aruandlusega ja näilise läbipaistvuse suurendamisega me suurendame ettevõtete halduskoormus, aga me ei lahenda neid probleeme, mida ma just kirjeldasin. Pigem peaks tegelema konkreetse probleemide lahendamisega, näiteks, et ettevõttel on kohustus maksta lapsehoolduspuhkuselt tööle tulnud isikule sarnast palka, mida saavad hetkel analoogilist tööd tegevad inimesed.
Olen oma varasemas akadeemilises tegevuses uurinud soolise palgalõhe teemat. Analüüsisime tööjõu uuringu andmeid, kus oli palgainfo ehk inimesed ütlesid kui palju palka nad said ning lisaks olid meil CV keskuse andmed, kus inimesed, kes otsisid tööd, panid kirja kui palju nad soovivad palka saada ehk me nägime lisaks tegelikule palgale ka küsitud palka. Ökonomeetriliste kokkusobitamise meetoditega viisime need kaks andmebaasi kokku. Selgus huvitav tõsiasi, et naised küsisid oluliselt madalamat palka kui mehed. Ehk soovitud palkade puhul oli palgalõhe isegi suurem kui tegelikult väljamakstud palkade puhul. Eks see ole natuke muna ja kana küsimus, kas naised küsivad madalamat palka sellepärast, et nad on riskikartlikumad, seavad nad pere ja lapsed olulisemale kohale või on selleks mingid kolmandad põhjused.
Palgalõhe kiire vähenemine näitab, et uued põlvkonnad, kes on sisenenud tööturule, tasandavad need palgaerinevused, sest nende vaated pere ja tööelu ühildamisele on teised kui vanematel põlvkondadel. Mehed jäävad sagedamini lastega koju, samuti on oluliselt vähem soolisi stereotüüpe.