Tootjahinnad ning impordihinnad kasvavad päris kiiresti, kuid tarbijahindadesse see kasv ei jõua

Täna avaldas Statistikaamet mitme olulise hinnaindeksi andmed augusti kohta. Tootjahinnad näitavad nö tehase hinda ehk mis hinnaga kaup vabrikust või elektrijaamast välja saadetakse. Kogu tööstuse tootjahinnaindeks on aasta võrdluses kasvanud 3,3%. Töötlevas tööstuses on tootjahinnad kasvanud 4,8%. Elektritootmises on tootjahinnad langenud 14%, see on põhjus, mis üldine tööstuse tootjahinna kasv on olnud madalam. Lisaks energia tootmisele läheb üldisesse tööstuse tootjahinna arvestusse veel ka mäetööstus, kus tootjahinnad kasvasid 3,4%.

Kõige rohkem on aastaga kasvanud koksi ja puhastatud naftatoodete tootjahind (38%), selle taga on põlevkiviõli kallinemine. Maailma nafta ja gaasihinna kallinemise mõjusid näeme ka keemiatööstuses (kasv 4,2%), nafta on oluline tooraine plasti ja kummitööstusele, selles valdkonnas on tootjahinnad kasvanud 9,4%. Oluliselt on tõusnud veel metalltoodete tootmise tootjahind (7,3%) ja puidutööstuse tootjahind (5%). Huvitaval kombel ei ole see hinnatõus veel jõudnud mööblitööstusesse, kus hinnad aasta võrdluse on praktiliselt samad (kasv 0,9%). Aastaga ei ole hinnad muutunud ka toidutootmises (kasv 0,1%) ning tekstiilitööstuses (kasv 0,7%). Toidutootmise hindu ootab ees ilmselt uus tõus järgmisel aastal, siis kui kasvanud väetiste ning kütuse hinnad jõuavad tooraine hindadesse. 

Lisaks avaldas statistikaamet ka ekspordi ja impordi hinnaindeksid. Impordihinnaindeks, mis näitab Eestisse toodud kaupade hinda, on aastaga kasvanud 7,1% ning ekspordi (kaubad, mis Eestist välja lähevad) hinnad 5,5%. Igapäevaselt ostame me poest väga palju kaupu, mis on tehtud välismaal või mille tooraine pärineb väljapoolt Eestit.

Kõige selle taustal on jätkuvalt väga kummaline vaadata meie tarbijahinna indeksit, mis augustis teatavasti kasvas ainult 1,5%. Tarbijahinnad näitavad madalat kasvu juba kolmandat kuud järjest, tootjahinnad on sama aja jooksul stabiilset kasvanud iga kuu üle kolme protsendi aastas.

Tahes või tahtmatult tekib tunne, et meil on nende tarbijahindadega nagu Tootsi maakeraga, mille sees oli teatavasti veel suurem maakera. Tootjahinnad ning impordihinnad kasvavad ja mitte vähe, aga see hinnatõus tarbijateni ei jõua, vaid keegi maksab selle vahe kuskil kinni. Päris huvitav oleks teada, et kes siis maksab?