Eesti on küll jõukam kui viis aastat tagasi, aga regionaalsed erinevused on kasvanud
Sisemajanduse koguprodukti (SKP) arvutamine on keeruline ülesanne, kuna seda mõõdetakse kolmel erineval meetodil: sissetulekute järgi, kulude järgi ja lisandväärtuse meetodil. Lõpuks peab Statistikaamet kõik kolm meetodit kokku viima, et saada üks lõplik number. Seetõttu avaldatakse jooksva aasta SKP kokkuvõtted alles järgmise aasta augustis. Näiteks 2024. aasta SKP lõplikud tulemused avalikustati 2025. aasta augustis. Seejärel arvutatakse maakondade SKP-d, mille koostamine võtab samuti aega, mistõttu tulid 2024. aasta regionaalsed SKP tulemused avalikkuse ette alles nüüd, detsembris. Kuidas läheb meie maakondadel? Tulemused on huvitavad, paraku mitte üllatavad.
Eesti tervikuna on viie aastaga tublisti jõukamaks saanud, eriti kui vaatame nominaalseid näitajaid (jooksvates hindades). Aastal 2020 oli SKP inimese kohta keskmiselt 21000 eurot, aastal 2024 oli vastav näitaja 29 000. Selge on see, et nominaalset näitajat on jõudsalt kasvatanud hinnatõus. Regionaalsed erinevused on jätkuvalt väga suured. Kui vaatame SKPd inimese kohta, siis Tallinnas moodustab see 156% Eesti keskmisest. Eurodes teeb see 32 000 eurot inimese kohta. Käige madalam on näitaja Valgamaal, kus SKP inimese kohta on 51% Eesti keskmisest, eurodes 14600 eurot ehk vahed on rohkem kui kahekordsed. Alla 60% Eesti keskmisest oli vastav näitaja veel Võrumaal, Raplamaal, Põlvamaal, Läänemaal ja Jõgevamaal. Eesti keskmisel tasemel oli SKP inimese kohta Tartumaal, teistes maakondades oli vahe keskmisega suur.
Kui vaadata muutusi viie aasta jooksul, siis Tallinn on natuke oma erinevust kasvatanud, näiteks 5 aastat tagasi oli pealinna keskmine 152% keskmisest, Valgamaal 58%. Tõsi on ka see, et siis oli kõige kehvemas seisus Põlva maakond, kus SKP inimese kohta oli 50,6% Eesti keskmisest. Üldiselt on vahed Eesti keskmisega kärisenud suuremaks enamikes maakondades, erandiks on siin Tartumaa, Hiiumaa, Ida-Virumaa, Pärnumaa napilt ka Põlva ja Saare maakonnad.
Need võrdlused annavad põhjust taas rääkida vajadusest taotleda Eestile Euroopa Liidus silmis regionaalpoliitilisi erisusi, kus Tallinn koos Harjumaaga oleks üks piirkond ja ülejäänud Eesti teine. Sellisest regionaalsest jaotusest olen varem kirjutanud ka Postimehe kolumnis. (https://arvamus.postimees.ee/7948313/raul-eamets-paneme-teise-eesti-raha-teenima). NUTS2 nimetatud regionaalne jaotus on kehtiv kõigis Euroopa Liidu riikides välja arvatud saareriikides, Luxembourgis ja Lätis. Regionaalpoliitilistele meetmete kontektis on abikõlbulikud need riigid ja regioonid, kus SKP inimese kohta jääb alla 90% Euroopa Liidu keskmisest. Tallinna kõrge SKP tõstab kogu Eesti keskmist näitajat ning võib viis selleni, et Eesti ei saa enam järgmisel eelarve perioodil ELi regionaalseid toetusi. Leedu taotles ja sai sellise regionaalse jaotuse erisuse 2017. aastal. Väidetavalt on Leedu tänu sellele jaotusele saanud ligi pool miljardit eurot rohkem kui muidu oleks saanud. Vähemalt nii väidetakse ühes teadusartiklis.
SKP inimese kohta, % Eesti keskmisest
