Uusaastasoov: valehäbist ja võlahäbist rahatarkuseni
Kuule, mis laenud sul on ja millistel tingimustel? Huh, see küsimus kõlab sissetungina isiklikku ruumi, et mitte öelda sekkumisena intiimasjadesse. Viisakas inimene ju nii ei küsi. Jah, eestlastena oleme nii oma raha kui võlgade osas pärinud esivanematelt protestantliku valehäbi, millest tänaseks on välja kasvanud tõeline võlahäbi. Meie kollektiivne uusaastasoov peaks olema sellest üle saada. Rahatarkuse esimene proovikivi on korraldada mõistlikult oma igapäevaseid raha- ja laenuasju, mitte hakata kohe üle mõistuse käivate investeeringutega finantsvabaduse poole kihutama.
“Ma ei tea siiamaani, milline on mu vanemate finantsseis. See on Eesti perede suur viga. Ma oleksin tahtnud teada, kas meil on raha või mitte. Kui oleksin teadnud, et on raha, siis oleksin ise ilmselt vähem selle pärast muretsenud. Oleksin rohkem õppinud ja vähem tööl käinud. Kui oleksin kuulnud, et raha on vähe või üldse pole, siis oleksin ka oma soove vähemaks timminud. Kui aus olla, siis ma ei tea, mis jääb mu vanematest maha siis, kui nad ühel päeval ketsid karpi panevad,” rääkis ajakirja Investor oktoobrinumbris ilmunud loos kõigile Eesti investeerimisskeene jälgijatele tuttav, kuid samas müstiline ja anonüümne tegelane Rahakratt, kes usinasti rahalise vabaduse poole pürgib.
Kuni praeguseni pole Rahakratil aimugi, kas teda ootab tulevikus sületäis võlgu või hoopis korralik varandus. “Ma näen, et mu vanematel pole põsed lohku vajunud, seega arvan, et süüa neil jätkub. Nad elavad oma majas, kuigi äkki on see renditud? Ma ju ei tea. Äkki mängivad ka nemad mingit rolli ja rendivad alati ühe ja sama maja minu küllatuleku ajaks,” mõtiskleb Kratt elu suurima müsteeriumi üle. Nii ei tohiks tema meelest olla, et rahast üldse ei räägita, ja selle vea parandamine tema missioon olevatki. Igati kiiduväärt, aga ühest rääkijast jääb väheks, et suhtumises murrangut saavutada.
Kõrvulukustav vaikus laenude teemal
Tõesti – Eesti inimestel on mitmeid tabuteemasid ja üks neist kipub olema raha. Samas investeerimise kontekstis räägitakse viimastel aastatel rahatarkusest, börsivaimustusest ja kõik probleemid lahendavast finantsvabadusest toidu alla ja peale. Investeerimine (tihti küll pigem spekuleerimine) on üleöö saanud vaat et auasjaks. Värske IPO käigus (võibolla et laenurahagi eest ostetud) aktsiainvesteeringu kiirest tõusust, olgugi vaid väikese summa ja käputäie aktsiate kohta, võib kuulda praalimist nii meedias, Facebookis kui seltskonnas. Rääkimata sellest, kui kellelgi on aasta-paar tagasi läinud õnneks osta kübeke bitcoini. Eks investeerimises on kõik suured targad järgmise väiksema või suure krahhini mõnes neist loetletud varaklassidest.
Tasakaalu huvides tuleks siiski vaadata ka mündi teist külge ja alustada algusest. Enne investeerimise ja finantsvabaduse juurde minekut tuleb korda saada oma teadmised igapäevaste rahaasjade korraldamisest. Selle hulka käib enamusel inimestest ka vajadus oma laene juhtida. Õigete otsuste tegemiseks on vaja nii infot kui teadmisi, mida kõige lihtsamini saab korjata inimestega rääkimise teel.
Öeldakse küll, et võõras rahakotis ei ole kena sobrada... Aga kui rahakott ei ole päris võõras, vaid näiteks parima sõbra või sümpaatse kolleegi oma? Me peame õppima nendega rääkima mitte lihtsalt rahast, vaid laenudest. Miks, küsite? Vastus on väga lihtne - see võib tuua sulaselget rahalist kasu nii meile endile kui ka neile.
Üks enammakstud protsent võib viia rahakotist kümneid, sadu või suuremate summade puhul isegi tuhandeid eurosid. Aga kuidas me saame teada, et me seda protsenti või isegi paari rohkem ei maksa, kui me mitte kellegagi rahast ei räägi ja kogemusi ei vaheta?
Küsisime detsembri algul Norstati üle-eestilises omnibuss-uuringus osalenud 1000 Eesti elanikult kas ja kellega nad siis oma laenuasjadest on rääkinud. Võib öelda, et hüpotees kõrvulukustavast vaikusest leidis kinnitust. Pooled inimesed ei tea, kas ta parim semu on üldse mõne laenu võtnud. Vaid iga kahekümnes inimene teab, millistel tingimustel tema sõber on võtnud tarbimislaenu. Ise laenu võttes on sõbraga nõu pidanud iga kümnes, kolleegiga vaid iga kolmekümnes. Need on värske uuringu tulemused, mis kinnitavad, et väga suur osa inimesi teeb oma rahaotsuseid poolpimesi. Kusjuures kolmandik inimesi ei võta laenates isegi võrdlevaid pakkumisi.
Siit tulebki kõige lihtsam rahatarkuse nipp, kuidas hoida kokku ise ja aidata seda teha ka parimal sõbral või toredal töökaaslasel: rääkige nendega laenudest. Aita sõpra ja aita ka iseennast. See ei saa olla häbiasi, kui kõik saavad sellest targemaks, õpivad võrdlema pakkumisi, aga ka pakkujaid.
See on ju OK – juba eelmise sajandi 30ndatel ilmunud, Eesti esimeseks etiketi ja käitumiskäsiraamatuks tituleeritav Rasmus Kangro-Pooli „Moodsa elu leksikon“ võttis asja ilusti kokku: „Kuigi võlg pole mingi häbiasi, ei soovi siiski ükski võlgnik, et kõneldakse ta kohustusist kõigi kuuldes. Seepärast on taktitu neid tuletada meelde kolmandate isikute juuresolekul või lahtisel postkaardil. Kõige lahkuse ja sõbralikkuse juures peab taktitunne alati ka ütlema, kui kaugele selles võib minna.“ Ühesõnaga – valime aega, kohta ja seltskonda, aga laenuasjust tasub rääkida. See on loomulik osa rahatarkuse vundamendist.