Kevade eel kriitiline pilk Eesti põllumajandustootjate eelmisele aastale
Tehes uue kevade eel kokkuvõtteid eelmise aasta tulemustest, võib arengute kohta põllumajandussektoris üldisemalt öelda, et kuigi toiduhinnad on maailmaturul langenud, ei ole Eesti tarbija seda hinnalangust veel tunnetanud ja ikka tundub poes kõik piinlikult kallis. Tootjate vaates täpselt sama terav reaalsus on see, et viimase kolme aasta jooksul on Eesti põllumajandussektor kandnud ligikaudu 350 miljoni euro suurust kahjumit, mis ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik. Näiteks on nisu hind langenud ligikaudu 2012. aasta tasemele, samal ajal kui tootmiskulud on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud. See tähendab, et tootja müüb oma toodangut 12–13 aasta taguse hinnaga, kuid tegutseb tänases kõrges kulukeskkonnas.
Maailma toiduvarude kasv on survestanud põllumajandusliku toodangu hindu allapoole, kuid Euroopa olukord on oluliselt keerulisem. Tootmiskulusid suurendab üha kasvav regulatsioonikoormus, mis omakorda vähendab Euroopa põllumeeste konkurentsivõimet võrreldes teiste suurte tootmispiirkondadega. Samal ajal kasvavad ootused majanduskasvu, rohepöörde ja julgeoleku tagamise osas. Kõiki neid eesmärke samaaegselt täita ei ole võimalik, mistõttu on vaja teha selgeid ja strateegilisi poliitilisi valikuid.
Põllumajandustootjate peamine ootuspärane suund on lihtsam ja mõistlikum regulatsioonikeskkond, mis võimaldaks keskenduda tootmise efektiivsusele. Samuti loodetakse soodsatele ilmastikutingimustele, mis toetaksid suurema ja kvaliteetsema toodangu saavutamist, aga selles osas on muidugi keerukas ise midagi ära teha või mõjutada.
Teraviljatootjatel mahud head, aga hind all
Vaadates Eesti põllumajandustootjate eelmisest aastat sektorite kaupa, võib öelda, et teravilja mahu poolest oli mullune tugev aasta. Eesti suutis eksportida ka suure Panamax-klassi laeva täie vilja – umbes 68 000 tonni –, mis näitab, et suudame toota teravilja piisavates kogustes ja oleme võimelised konkureerima ka rahvusvahelistel turgudel. Samas jäi meie teraviljade kvaliteet 2025. aastal siiski pigem tagasihoidlikuks. Jahedam kevad ning koristusperioodil esinenud rohke sademed ei soodustanud kvaliteetse teravilja valmimist, mistõttu olid kvaliteedinäitajad mitmel pool tavapärasest madalamad.
Saagikus oli piirkonniti väga varieeruv. Üldpildis olid paljud tootjad 2025. aasta saagikusega rahul, kuid muret valmistasid üha karmistuvad regulatiivsed nõuded ning jätkuvalt madal kokkuostuhind, mis survestasid ettevõtete majanduslikku seisu. Üldistades tõi 2025. aasta Eesti põllumeestele siiski teatava kindlustunde - hea saagiaasta aitas leevendada varasematel aastatel tekkinud finantsraskusi ning võimaldas paljudel tootjatel vähendada võlgnevusi ja stabiliseerida oma majanduslikku seisu.
Piimahinnad nagu Ameerika mägedes
Piimandussektoris kujunes 2025. aasta mitmekülgseks ja väljakutsete rohkeks aastaks. Aasta alguse tugev hinnatase, mis ületas esimeses kvartalis 500 €/t, näitas sektori head vastupidavust ja jätkuvat arengut, seevastu aasta lõpp tõi toorpiima hinnas kaasa hinnalanguse . Aasta esimeses pooles püsis piimahind kõrgel tasemel: 2025. aasta jaanuaris oli kokkuostuhind 508,54 €/t, veebruaris 524,48 €/t ning märtsis 518,75 €/t, Kõrge hinnatase võimaldas tootjatel tugevdada finantspuhvreid enne aasta lõpu järsku hinnalangust. Suve teises pooles algaski selge negatiivne hinnatrend, kus juulis langes hind 500,78 €/t-ni ja augustis 498,30 €/t-ni. Aasta lõpu seisuga oli hind jätkuvalt langussuundumuses, mis tekitab sektoris kasvavat ebakindlust. Täpsemalt öeldes - piima hind langes juba väiksematel tootjatel ja neil, kellel sai ostuleping läbi 2025. a lõpuga. Eelmise aasta kohta käivas statistikas piimahinna langus veel nii tugevalt ei kajastu, kuna uued lepingud tulevad aasta alguses, aga see ei tähenda, et turul ei oleks probleemi, sest paratamatus on, et uusi lepinguid ei tehta enam 500+ €/t hinnaga. Kui aga piimahind peaks stabiliseeruma tasemel 350 €/t, muutub ettevõtete finantsseis väga pingeliseks, sest sisendhinnad – energia, tööjõud ja väetised – ei ole viimastel aastatel langenud sama tempoga.
Söödatootmine oli 2025. aastal piirkonniti suuresti varieeruv. Ilmastik tõi kaasa tugevaid kvaliteedi- ja koguseerinevusi – eriti Lõuna-Eestis, kus liigvesi mõjutas rohumaade seisundit ja saagi kvaliteeti. Samas olid üldine rohusööda saadavus ja kogused stabiilsed, toetudes hästi hooldatud rohumaadele ja paranenud väetamispraktikatele. Mitmed farmid raporteerisid keskmisest paremaid rohusilo varusid, mistõttu riski rohusööda puudujäägiks hinnati väikeseks.
Veiseliha ja mullikate turul oli 2025. aasta üks tugevamaid perioode viimase kümnendi jooksul. Veiserümpade kokkuostuhind tõusis 28% ja jõudis tasemele 5,50 €/kg, mis aitas ettevõtetel karju uuendada ning tugevdada majandustulemusi.
Möödunud aastat võib pidada ka karjakasvatajatele ja piimatootjaile väga heaks õppimise aastaks, sest muutuvad ilmastikuolud sundisid tootjaid pidevalt oma tööd ümber kohandama. Uuendatud tehnoloogiad, digilahendused ja kaasaegsed agronoomilised võtted aitasid paremini toime tulla ekstreemsete tingimustega ning tagasid ettevõtete stabiilsema arengu.
Panga vaade sektori rahastamise perspektiivile
Bigbanki, kui Eesti põllumajandussektori ettevõtete ühe olulise rahastaja vaates on erinevates maakondades ettevõtete majanduslik olukord ebaühtlane – ilmastikuriskid, hinnakõikumised ja suurenenud kulusurve on vähendanud mitme olulise tootja finantsvõimekust. Piirkonniti esineb jätkuvalt põllumehi, kellel on raskusi laenuteenindamisega ning kes vajavad täiendavaid käibevahendeid. Samas ei ole hoolimata väljakutsetest põllumeeste investeerimishuvi kadunud - ettevõtjad soovivad jätkuvalt uuendada tehnikat, tõsta tootmise efektiivsust ja parandada konkurentsivõimet. Pikaajaline vaade sektorile on tootjate seas jätkuvalt positiivne.
Ka põllumajanduslike maade omandamise vastu on märgata kasvavat huvi. Põllumaa hinnad püsivad stabiilsed ning põllumehed soovivad suurendada oma ettevõtete maaportfelli, et kindlustada tootmise jätkusuutlikkus ja vähendada sõltuvust rendimaast. Bigbank usub põllumaa hinna stabiilsusesse ning peab põllumaad tugevaks ja pikaajaliselt väärtuslikuks varaklassiks. Pikaajalise vaate kohaselt on pank valmis finantseerima põllumaa ostu kuni 80% ulatuses hindamisakti väärtusest, toetades seeläbi Eesti tootjate laienemisplaane ja sektori stabiilset arengut. Tootmise kulumaterjalide ja tehnika uuendamise rahastamine on niikuinii ettevõtjate ja panga igapäevatöö ning seda jätkame samuti igati optimistlikult.