Eamets: halbadest ja headest võlakirjadest

Hetkel on käimas või just lõppenud terve rea ettevõtte võlakirjade emissioonid. Võlakirju on erinevat liiki, aga peamine eesmärk nende emiteerimisel on ettevõtte tarbeks täiendava raha kaasamine. Olgu selleks siis pankade puhul omakapitali suurendamise vajadus või muude ettevõtete puhul uute projektide rahastamise vajadus. Mõlemal juhul on tegemist ettevõtte omanike sooviga ettevõtet kasvatada. Kindlasti on kasvu rahastamise võimalus ettevõtte börsile viimine, aga selle tulemusena loovutavad omanikud teatud osalusest ettevõttest ja see ei pruugi kõigile omanikele meelepärane olla.

Võlakirjade emissiooni puhul on oluline tähele panna kahte asja mille puhul levivad sotsiaalmeedias valed arusaamised.

Kui pakutakse kõrget intressi, siis on tegemist „heade võlakirjadega“, madala intressi puhul aga „halbade võlakirjadega“ ning võlakirjade emissiooni edukust näitab see kui võlakirjad märgitakse üle, ehk ostusoove on rohkem kui plaaniti võlakirju emiteerida.

Tegelikkuse on olukord täpselt vastupidine. Kui võlakirjade intress on kõrge, siis näitab see, et tegemist on riskantse äriga, ehk madalama intressiga keegi neid võlakirju ei ostaks. Näiliselt kõrge tuleviku tulu võib osutuda hoopis kahjumi lõksuks kui ettevõte siiski finantsilisest august välja ei tule. Ega asjata nimetata kõrge intressiga võlakirju ka rämpsvõlakirjadeks. Tõenäosus et lihtsameelne investor jääb oma rahast ilma on päris suur.

Mis puudutab ülemärkimist, siis siin on tegemist lihtsalt vale hinnastamisega. Kui intressiga X märgitakse võlakiri 5 kordselt üle, siis ütleb lihtne majandusloogika, et ettevõte oleks oma raha kaasanud ka madalama intressiga. Ülemärkimise puhul on kahju mõlemapoolne. Ettevõtte omanikud saavad oma raha kätte aga peavad maksma kõrget hinda selle eest, võlakirjade märkijad saavad vähem võlakirju kui nad oleksid soovinud, sest võlakirjad jaotuvad suurema arvu ostjate vahel. Kumbki pool ei ole rahul.