Arengud Eesti põllumajanduses – sügis on käes, ka tibude lugemise aeg

Vanarahvatarkuse kohaselt loetakse tibusid ikka sügisel ning esimeste lumesadude ajal on paras hetk vaadata otsa hetkeseisule Eesti põllumajandussektoris. Bigbank on traditsiooniliselt olnud põllumajandussektori suuremate finantseerijate hulgas – see võimaldab meil oma vaates kombineerida jooksva tagasiside põllult ehk otse tootjailt nii majanduse laiema makropildi kui ka ülevaatega taime- ja loomakasvatajate rahalisest käekäigust. 

Loomakasvatus – seakatkust hoolimata on seis stabiilne ja tugev

Eesti loomakasvatussektor näitas tänavu kolmandas kvartalis tugevat kasvu ja stabiilsust. Rekordilised hinnad piima- ja lihaturul on pakkunud tootjatele majanduslikku kindlustunnet ning loonud soodsad tingimused investeeringuteks. Samas näitavad analüüsid, et aasta lõpus võib hinnakasv aeglustuda, kuigi hinnatase jääb endiselt kõrgeks.

Juulis 2025 oli piima kokkuostu keskmine hind Eestis 500,78 eurot/tonn, mis on 17,8% kõrgem kui samal kuul 2024. aastal. II kvartalis 2025 toodeti Eestis 244 499 tonni piima, mida on 2,6% rohkem kui aasta varem. Rahvusvahelistel turgudel on siiski toorpiima hinnatõus juba peatunud. Tootjate kasumlikkus püsib, kuna kokkuostuhinnad jäävad kõrgeks ja tootmise efektiivsus kasvab ajas. Uusi rekordeid aga ei prognoosita. Piimandussektoril on praegu tugev positsioon, kuid probleemiks on jätkuv suur sõltuvus toorpiima ekspordist. Vajalikud on investeeringud tootearendusse ja toorme väärindamisse ning üldisesse ekspordivõimekuse suurendamisse.

Lihaveisekasvatajate vaates on tänavu seis hea - head on nii toetused kui kõrge hind. Eestis on praegu üle 69 000 lihaveise, millest pool kuuluvad Lihaveisekasvatajate Seltsi liikmetele. Toodangu kõrge hind ja PRIA toetused on loonud küll soodsa keskkonna, seda kinnitavad ka värskelt avaldatud väliskaubanduse andmed, kust näeme, et selle aasta 9 kuuga on värske ja jahutatud veiseliha eksport kasvanud 12% võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. 

Kokkuvõttes oli aga III kvartal loomakasvatussektorile Eestis edukas vaatamata seakatkuga kaasnevatele kahjudele ja ebaselgusele. Statistilised andmed kinnitavad, et kokkuostu hindade tõusud on pakkunud tootjatele tugevat majanduslikku kindlustunnet ja loonud soodsad tingimused investeeringuteks. Tootjate rahulolu ja valmisolek investeerida viitavad sellele, et loomakasvatusel on Eestis jätkuvalt oluline roll nii majanduses kui toidujulgeolekus, kuigi kahtlemata ootavad seakasvatajad riigilt selgeid vastuseid kuidas, millise rahastuse ja millise tegevuskavaga kavatsetakse edaspidi piirata metsloomadega levivaid pandeemiad. Suures pildis on jätkuvalt probleem, et me impordime rohkem kui ekspordime.

Taimekasvatus – ilma kiuste ollakse elus, kuid saak valmistas pettumuse

Eesti taimekasvatussektor on käesolevaaasta suvel ja sügisel seisnud silmitsi keeruliste ilmastikutingimustega. Eriti keeruline on olnud olukord Lõuna-Eestis, kus vihmad ja üleujutused kahjustasid saaki tugevalt. Samal ajal on teravilja hinnad langenud, mis vähendab tootjate sissetulekuid. Positiivse poole pealt on väetiste hinnalangus aidanud osaliselt kompenseerida tulude vähenemist. Tuleb meeles pidada, et kehv ilm räsib teraviljatootjaid juba teist aastat järjest.

Tagasivaates võib öelda, et kevadel loodeti rekordsaaki, kuid sügisel tuli põllumeestel pettuda. Lõuna-Eestis jäi saagikus alla 2024.a. tasemele, piirkondades, kus saagikus oli parem, kujunes probleemiks saagi kvaliteet ja mahukaal. Näiteks juuni oli Lõuna-Eestis erakordselt vihmane ning  paljud põllud muutusid liigniiskuse tõttu raskesti ligipääsetavaks või saak hävines täielikult. Enim said kannatada oder, rukis ja hernes.

Põllumeeste sissetulekutele avaldab lisaks saagi madalamale kvaliteedile täiendavat negatiivset mõju viljahindade märgatav langus võrreldes 2024. aastaga. Vaatleme mõningaid näiteid: 

• Toidunisu I kategooria hind augusti lõpus: 215 €/t (Tallinn, DAP) on tänavu võrreldes eelmise aasta sama perioodiga ligikaudu 8 % madalam (215 €/t 2025 vs 234 €/t 2024).
• Söödanisu hind augusti lõpus: 169 €/t ehk ligikaudu 17 % madalam kui 2024. aastal samal ajal (169 €/t → 203 €/t).
• Oder maksis 187 €/t aasta alguses, II kvartalis langes hind 171 €/t ja kolmandas kvartalis 176 €/t (14.11.2025 seisuga).

Ehk kokkuvõttes - tootjad, kes ei olnud oma vilja ette müünud, said tugeva löögi. Lisahoop oli veel see, et madal mahukaal muutis osa toidunisu söödanisuks.

Kuigi väetiseturg on globaalselt pingeline, on Eestis väetiste hinnad võrreldes 2022–2023. aastaga langenud, mis on aidanud tootjatel vähendada sisendkulusid. Lämmastikväetiste hinnad on langenud, kuid jäävad siiski kõrgeks võrreldes pandeemiaeelse ajaga. EL imporditariifid Venemaa ja Valgevene väetistele (400–450 €/t) võivad tulevikus hindu taas tõsta. Väetiste odavnemine aitab osaliselt kompenseerida madalamaid teraviljatulusid, kuid ei kata täielikult saagikahjusid.

Hetkel valitsev tootjate rahulolu taimekasvatussektoris sõltub tugevalt piirkonnast: Lõuna-Eestis on see madal – ilmastikukahjud, madal saagikus ja hinnalangus; Põhja- ja Lääne-Eestis olid tingimused soodsamad, mistõttu oli parem ka saagikus, kõrgem kvaliteet, mis kokkuvõttes lubasid tootjal kergemalt hingata.

Väljavaated käesoleva aasta IV kvartaliks ja 2026. aastaks ei ole hetkel väga paljulubavad. Teravilja hinnad jäävad madalaks, kuna globaalsed turud on ületootmise surve all. Tootjad keskenduvad ladustamisele ja ootavad paremaid hindu 2026. aasta alguses. Väetise hinnad võivad taas tõusta, kui EL-i tariifid ja energiahinnad püsivad kõrgel. Kokkuvõtes sõltub taimekasvatajate tulevik nii ilmast kui ka rahvusvahelise turu arengutest.

Üldised teemad, mis mõjutavad täna Eesti elu ja toidutootjate käekäiku

Kahtlemata on Eesti põllumajandustootjate ja toidutööstuse tugevuseks kvaliteetne tooraine ja heal tasemel toiduohutus. Meie ülitugev piimatootmissektor on samas teisalt ka näide süsteemsest probleemist riigi tasandil – toorpiima ekspordime, aga samas impordime kõrgelt väärindatud piimatooteid. Hoolimata E-piima juustutehase käivitumisest on kohalik töötlemisvõimekus piiratud – see vähendab lisandväärtust ja konkurentsivõimet. Tuge vajab ka tootearendus, et seeläbi suurendada kodumaise tootmise väärtust ja vähendada Eesti sõltuvust impordist.

Nii iga konkreetse tootja kui ka põllumajandusektori vaates üldiselt on probleem ka see, et Eesti riigil puudub huvi oma toodangu kaitsmiseks. Tegelikkuses valitseb isegi ebavõrdne konkurents: kodumaisele toidule kehtivad karmimad nõuded kui imporditud kaupadele, mis seab kohaliku tootja ebasoodsasse olukorda. On siis tegu puurikanade pidamise lõpetamise nõude või mõne muu samalaadse ettepanekuga – kehtestades Eestis võrreldes teiste ümbruskonna riikide või ka laiema EL praktikaga karmimad nõuded näiteks loomade heaolule, tähendab see tootjale suuremaid tootmiskulusid. Hea tavana kompenseerib riik enda erinõuetest tulenevad lisakulud otsetoetustega, et kohalik tootja oleks importkaubaga konkurentsivõimeline. Seda poolt rehkendusest aga praegustes emotsionaalsetes debattides liiga selgelt ei käsitleda.

Toidujulgeoleku tähtsust on retoorikas rõhutatud, kuid praktilised meetmed puuduvad. Ukraina sõja seisu ja maailmakaubanduse olukorda vaadates on meie toidujulgeolekuga ju asjad tegelikult kehvapoolsed. Häda korral suudab Eesti tänaste tootmismahtudega katta oma teravilja- ja piimavajaduse. Liha ja aedviljade osas sõltuvus impordist püsib. Tarbijate teadlikkus kodumaise toidu eelistamisest on küll oluline faktor, kuid majanduslik loogika ja pideva elukalliduse tõusuga maadleva inimese vaade oma rahakoti hetkeseisule soosivad tegelikult odava impordi jätkuvat kasvu. Ja ega selle vastu saagi enne kui riiklik poliitika saab olema suunatud kohaliku tootmise kaitsmisele nagu see mujalgi Euroopa riikides kõlavatest ühisturu deklaratsioonidest hoolimata on. 

Hetkeseisu kokkuvõtteks võib öelda, et põllumajandussektori kui kogu Euroopas äärmiselt reguleeritud, doteeritud ja poliitilise sektori jaoks on põhiline, et Eesti riik meie tootjate peale ei vilistaks. Niikaua kui ühine põllumajanduspoliitika sellisel kujul Euroopas jätkub, vajavad ka meie tootjad riigi tuge, et püsida konkurentsis. Ilma toetuseta väheneb tootmine ja kasvab sõltuvus impordist. Ja siis on see juba kogu Eesti ja kõigi meie inimeste probleem, mitte ainult põllumajandustootjate oma.