Tallinna tööturu statistika peegeldab Eesti suuri regionaalseid erinevusi

Täna avaldas Statistikaamet tööjõu uuringu andmed Tallinna kohta. Tavaliselt piirdub uuringu statistika Eestis suurte piirkondadega (Lõuna Eesti, Lääne Eesti jne), kuid kuna Tallinn on nii suur, siis saab tööturu küsitluse andmeid ka terve pealinna peale üldistada. Andmed puudutavad 2025. aasta keskmisi tulemusi, sest selle aasta I kvartali tulemused jõuavad meieni alles mai keskel.

Töötus oli Tallinnas eelmisel aastal 8,1%, mida on natuke rohkem kui Eestis keskmiselt. Noorte töötus oli pea kaks korda kõrgem kui keskmine -17,5%. Mitte-eestlaste töötus oli 10,5% ja eestlaste töötuse määr oli 5,8%. Ka need on suhteliselt tavapärased proportsioonid, sest paljuski tänu keeleprobleemile on riigikeelt mitteoskajate väljavaated tööturul kehvemad kui kohalikel. Natuke võimendab seda teemat Tallinnas kindlasti Ukraina põgenike kohalolek, kes ei ole jõudnud veel Eesti keelt piisavalt kõrgel tasemel omandada, et näiteks töötada oma kodumaal õpitud erialal. Haridus on samuti väga oluline tegur töökoha leidmisel. Põhiharidusega inimeste töötuse määr oli 19% ja kõrgharidusega inimeste töötuse määr 6,2%, vahe kolmekordne.

Tööealiste (15 kuni pensioniiga) hõive määr oli väga kõrge, keskmiselt töötab tööealistest 79%, meeste puhul 80% ja naistel näitaja 78%. Mõlemad näitajad on Euroopa mõistes väga kõrged.

Kui siia kõrvale panna sama näitaja Lõuna-Eestist, siis sealse piirkonna keskmine hõive määr oli 74%, Valga maakonnas koguni 69% ainult. Ka töötuse määr oli Lõuna-Eestis madalam, ainult 6%. Võrreldes Tallinnaga on palju rohkem mitteaktiivseid, kes ei tööta ega otsi tööd. Põhjused on lihtsad, töökohti lihtsalt ei ole piisvalt või on nad elamisest liiga kaugel ja transpordile ei jätku vahendeid. Eks need tööturu lõhed võimendavad regionaalset ebavõrdsust, sest kui tööd vähem, on vähem ka sissetulekuid jne. Toimivat regionaalsete erinevuste vähendamise poliitikat täna Eestis ei ole, paraku.